Viivisnõude esitamine, kui distsiplineeriv meede

Kui äripartner ei täida oma kohustusti tähtaegselt, siis on õigus temalt küsida maksetähtaja ületamise eest viivist. Viivismäära suurus lepitakse kokku lepinguga. Kui lepingut ei ole sõlmitud või ei ole viivise suurus lepinguga reguleeritud, siis tuleneb viivise määr seadusest. Hetkel on seadusliku viivise määr 8 %  aastas ehk 0,022 % päevas. 

Paljudel juhtudel võlausaldaja siiski võlgnikule viivisnõuet ei esita, sest sellise käitumisega kardetakse tekitada võlgnikus  meelepaha, mis võib  päädida  vastastikuse koostöö lõppemisega. Samas viivisnõude mitteesitamine võib tekitada võlgnikus karistamatuse tunde ehk tal puudub motivatsioon täita oma kohustused tähtaegselt, sest mingeid rahalisi karistusi sellega ei kaasne. Juhul, kui võlgnikul on täitmata tähtajalisi kohustusi mitmeid ja samas vabad rahalised vahendid on piiratud, siis  suure tõenäosusega eelistab ta tasuda esmalt oma võlgnevused sellele võlausaldajale, kes teda kõige rohkem rahaliselt survestab ehk kes esitab talle hilinemise eest viivisnõude. Samuti tuleb arvestada, et hiline viivisnõude esitamine võib edastada võlgnikule signaali, et viivist ei nõutagi üldse ja  hiljem võib viivisnõude esitamine kohtumenetluse käigus olla vaidlusobjektiks, kui hea usu põhimõtte vastane käitumine.

Viivisnõude esitamine ei peaks olema eesmärk omaette, aga  kui äripartner ei täida oma kohustusi tähtaegselt ja ei reageeri seejärel ka  saadetud meeldetuletuskirjale, siis oleks mõistlik kaaluda viivisnõude esitamist, sest rahalised sanktsioonid on tihtipeale väga mõjusad ja distsiplineerivad.